Tudengist praktikandiks: jalga agentuuri ukse vahele saada pole lihtne

Optimist Publicu praktikaprogramm tõi sel kevadel agentuuri kaks uut tegusat tudengit – Helena ja Egerti Tallinna Ülikoolist. Helena õpib reklaami ja suhtekorraldust, Egert ajakirjandust. Praktikaprogrammi viime läbi juba kolmandat aastat ning tänavu otsustasime jagada lähemalt ka kandideerimisprotsessi telgitaguseid. Praktikakoha leidmine on paljude noorte jaoks muutunud keeruliseks – konkurents on tihe ning tööandjate ootused ei ole alati kandidaatidele üheselt mõistetavad.

 

🩵 Milline oli Helena ja Egerti praktikale kandideerimise kogemus? Sellest räägivad nad nüüd ise lähemalt. 

 

Aprilli alguses kuulutas Optimist Public välja konkursi kahele praktikakohale. Kandideerimisinfo jõudis meieni läbi sotsiaalmeedia ja sõprade soovituse. Tundsime juba algusest peale, et agentuur väärtustab kandidaatide enda initsiatiivi ja pealehakkamist. Näis, et oluline ei olnud see, et kuulutus jõuaks kõigini, vaid et noored ise aktiivselt võimalusi otsiksid ja õiged inimesed nendeni jõuaksid. Protsess õpetas hästi, et ükski võimalus ei kuku lihtsalt sülle, tuleb hoida silmad lahti ja ise selle suunas samme astuda. 

 

Esimese sammuna tuli meil esitada oma CV. Kandideerimise järgmises voorus ootas meid ees videoülesanne: kuni kolme minuti pikkune video, mis toimis omamoodi audiovisuaalse motivatsioonikirjana. See oli võimalus lasta isiksusel päriselt välja paista. Soovitame tulevastel kandidaatidel pöörata tähelepanu nii CV sisule kui ka visuaalsele ülesehitusele. Samuti tasub võtta aega, et videoülesande küsimused põhjalikult läbi mõelda, sest küsimuste vastused peaksid peegeldama sind ennast.

 

Parimad kandidaadid kutsuti edasi grupivestlusele, kus lisaks enesetutvustusele ja spontaansele liftikõnele lahendasime ka loovülesandeid, pandi proovile nii loovus kui ka kirjutamisoskus. Vestlus oli väga toetav ja positiivne, ka kandidaatide vahel oli austav suhtumine. Kõik said jääda iseendaks ning end oma parimast küljest näidata. Grupivestluse järgselt leidis aset soe hetk, kui kandidaadid maja ees muljetasid ja üksteisele toetust avaldasid. Tekkis selline tore kambavaim.

 

Rõõmustav telefonikõne tuli nädal hiljem ning järgmisel nädalal saime juba tööle asuda. Kuigi kandidaate oli palju, jäi praktikantidele kogu protsessist kõige eredamalt meelde inimlik suhtlus. Tänapäeval juhtub tihti, et kandideerimise lõpus ei tule isegi eitavat vastust. Meie jaoks oli väga oluline, et kogu protsess oli läbipaistev ja lugupidav. 

 

Me julgustame tulevasi kandidaate võimalusi aktiivselt otsima ning kandideerimist mitte kartma. Olge uudishimulikud ja avatud, tehke oma CV korda, nähke kandideerimisega vaeva ja mis kõige tähtsam – jääge iseendaks. Praktikakoha leidmine võib olla keeruline, kuid iga kandideerimine ja vestlus õpetab midagi uut ning võib lõpuks viia just selle õige võimaluseni.