Professionaalsus ja pühendumine jääb tööle kandideerimistel sageli kiire digiprügi ja müra varju

Noorte tööturg saab kevad-suvisel ajal rohkelt tähelepanu, nii head kui ka kriitilist. Konkurents on tihe, kandideerijaid palju, värbamisprotsessid töömahukad nii ettevõtetele kui ka kandideerijatele. Ikka ja jälle tekib küsimus, kas töö leidmine on muutunud keerulisemaks, kelle tase on tõusnud, kelle oma langenud? Või eestlasele omaselt: kes on süüdi?

 

Peaksime tõstma tugevamalt fookusesse töötegemise valmisoleku ja tahte, professionaalsuse ja võime eristuda ajal, mil kandideerijaid on rohkelt, ametikohti justkui ka, kuid osapooled üksteist ei leia. Aga ka töötegemise harjumuse.

 

Turundus ja kommunikatsioon pole nišivaldkonnad. Vastupidi, tegemist on sektoriga, kus nii tööd, väljakutseid kui ka spetsialiste jagub.
Seda kinnitab ka konkurents töökohtadele. Igal aastal lisandub tööturule uusi lõpetajaid nii majanduse, kommunikatsiooni kui ka teistelt sotsiaalteaduste erialadelt. Statistikaameti ja haridusasutuste andmete põhjal kuuluvad need valdkonnad jätkuvalt populaarsemate õppesuundade hulka. Konkurentsi tööturul pakuvad ka karjääripöörajad ja valdkonnas juba kogenud inimesed, kes lihtsalt uusi väljakutseid või organisatsioonikultuuri otsivad.

 

Kuna kandidaatide arv on ühele ametikohale suur, siis õige inimese leidmine, kes sobib sellesse rolli, organisatsiooni ja kelle teadmiste-oskuste taust toetab edasist ühist arengut, ongi keeruline.

 

Kommunikatsiooniagentuuris puutume kokku nii enda tiimi värbamisega, kuid kuuleme klientidelt, partneritelt ja sektorist laiemalt tagasisidet värbamise- ja töökultuuri kohta. Viimaste kuude kokkuvõtlik järeldus on kriitiline. Mitmed juhid on nentinud, et eelkõige noorte kandideerijate või tööleasunute tahe tööd teha ja tulemusi saavutada on varasemaga võrreldes muutumas. Inimlikkus on asendumas tehislikkusega. Enesekindlus aga ületab reaalsust. Generatsioonide tööharjumused  ja kohati ehk ka ootused ei ühti.
See kõik võib olla okei ja paratamatu, arvestades juba pea igapäevaseid muutuseid kõiges meie ümber, aga küsimus on, millist muutust me pikemas perspektiivis soovime sektoris ja majanduses näha?

 

Tehislik väärtusloome muudab ka austuse tehislikuks

 

Öeldakse, et uue töötaja leidmine tasub ära alles mitme kuu jooksul. Alguses on tööandja panus uude kolleegi suurem, kui uue spetsialisti panus organisatsiooni. See investeering algab värbamisest: valikuprotsessi tegemisest, õige spetsialisti leidmisest, organisatsiooni onboardimisest, kultuuri lõimimisest. See on ajamahukas, aga mõlemale poolele vajalik, et koostöö oleks viljakas.

 

Ühele ametikohale võib kandideerida kümneid või isegi sadu inimesi. See tähendab, et värbamisprotsess ei ole pelgalt CV-de võrdlemine. Oluline on vastastikune sobivuse hindamine tervikuna: professionaalsete oskuste, kogemuste, väärtushinnangute ja eelkõige pühendumise soovi hindamine, et päriselt väärtust luua.
Hea kolleegi leidmine nõuab aega. Aega nõuab ka kandidaadi panus end nähtavaks teha ja otsustada, kas konkreetne töökoht ja organisatsioon on tema arengu jaoks õige.

 

Ka kandidaat investeerib oma aega, teadmiseid, kogemusi ja tulevikuplaane.

 

Seetõttu peaks värbamisprotsessi keskmes olema professionaalsus ja vastastikune lugupidamine. Kui mõlemad pooled panustavad ausalt ja avatult läbimõeldud otsustesse, on suurem tõenäosus leida koostöö, mis kestab ning loob väärtust kõigile osapooltele ja seeläbi ka laiemalt ühiskonda ja majandusse.

 

Murekoht on aga just tehislik väärtusloome, mis muudab ka austuse tehislikuks.

 

Eurobaromeetri uuringute järgi kasutab erinevaid AI-rakendusi regulaarselt enam kui pooled alla 35-aastastest töötajatest ning kasutus kasvab kiiresti. AI kasutus on ka tööturule sisenejate puhul justkui hüppelauaks. AI ei ole konkurentsieelis. See on uus normaalsus. Aga sellest normaalsusest tekivad ka ebanormaalsused, mis mõjutavad tehislikku väärtusetust. Ehk miks paljud potentsiaalikad CV-d ei jõua konkursi tööharjutusest edasi lõppvooru?

 

CV ja kaaskiri räägivad lühikese faktipõhise loo. Aga need ei näita, kuidas inimene päriselt mõtleb, argumenteerib või probleeme lahendab. Seepärast vaadatakse värbamisel CV-dest kaugemale ning antakse kandidaatidele võimalus esile tuua tegelikke oskusi näiteks läbi praktilise ülesande. Loov- ja kommunikatsioonivaldkonnas ei piisa märksõnadest ega hästi vormistatud profiilist. Oluline on oskus luua väärtust, näha seoseid, põhjendada oma ideid ja tuua välja see, mis teeb kandidaadi eriliseks.

 

Konkursitel oleme kohanud noori, kes tugevdasid usku Eesti järgmisesse põlvkonda. Tõeliselt ambitsioonikad, nutikad, pühendunud kandidaadid, kelle tegevus oli läbimõeldud, tööd sisukad ja professionaalsus peegeldus kogu protsessi vältel. Nende seast valikut teha, kellega konkursil edasi liikuda, oli keeruline ja samas ka rõõmustav. Nende edu ei sünni ainult CV-st või diplomist, vaid tahtest, ettevalmistusest ja julgusest oma võimekust päriselt näidata. Just need omadused eristavad kandidaati konkurentsitihedal tööturul.

Murettekitavam on aga tesitpidine suhtumine, kus eristuvus on kadunud AI-geneerilisusesse ja tekib küsimus, kas kandidaat on inimene või AI?

 

Tehisaru ei asenda inimlikkust

 

Ühe konkursi käigus jõudis meieni kolme kandidaadi näidistöö lahendused, mis olid häirivalt sarnased, kui mitte öelda, samasugused. Samad mõtted, struktuur, näited ja põhjendused, samas sõnastuses ja ülesehituses.

 

Ainsaks erinevuseks oli nimi ja teksti värv. Konkursitöö oli AI-prompti loodud geneeriline teos, kus puudus eristuvus, inimlikkus ja mis kõige olulisem, loovus. Kadunud oli see, mis kandidaadi huvitavaks ja väärtuslikuks tegi: tema kogemused, arvamus, isikupära.

 

AI on tööriist ning oskus seda targalt rakendada on tänapäeval väärtus omaette. Ometigi peaks seda kasutama nii, et inimene ise ei kaoks teksti tagant ära. Või ei AI ei võtaks ära tahet – kandideerida või värvata.

 

Kui tööandja annab võimaluse näidata oma mõtteviisi, loogikat, loomingut, kuid vastu saadetakse anonüümne AI-vastus, siis ei ole võimalik hinnata kandidaati. See omakorda toobki esile kandidaatide olemust ja sobivust ametitesse.

 

Eredamalt paistavad silma inimesed, kellel on päris huvi. Need, kes võtavad initsiatiivi, tunnevad siirast kirge oma valdkonna vastu ning soovivad pidevalt õppida ja areneda. Sama oluline on ka sobivus organisatsiooni kultuuriga, sest oskused on õpitavad, kuid väärtused ja hoiakud määravad sageli pikaajalise edu.

 

Turunduse ja kommunikatsiooni tulevik ei kuulu tehisarule, vaid inimarule

 

Kommunikatsioon sünnib inimestest ja inimestele. Lugude loomine, tähenduste leidmine, probleemide analüüsimine ja lahendamine ning päris emotsioonide mõistmine on oskused, mis loovad väärtust ja mõjutavad ühiskonda ning arengut.

Tulemuste saavutamise taga on teadmised, haridus, kogemus, lai silmaring ja eelkõige siiras soov teha oma tööd hästi. Seda ei asenda ükski automaatselt genereeritud tekst, kopeeritud prompt ega näiline efektiivsus. Tehnoloogia võib olla suurepärane abiline, kuid inimese uudishimu, loovus ja empaatia on endiselt need, mis eristavad keskpärast silmapaistvast.