Miks muutub „meie“ argipäeval jälle „minaks“?

Eesti tähtpäevadel juhtub meie avaliku keelega midagi huvitavat: „mina“ muutub korraks „meieks“.
Räägime ühtehoidmisest, usaldusest, julgusest, haridusest, innovatsioonist, noortele võimaluse andmisest ja sellest, et Eesti järgmine arenguhüpe sünnib koostööst. Eesti Vabariigi 35. taasiseseisvuspäeva kõnest jäi aga kommunikatsiooni vaatenurgast kummitama veel üks mõte: miks oskame sellist Eestit nii hästi sõnastada pidupäeval, aga palju halvemini praktiseerida argipäeval?

 

President Alar Karise viimane 20. augusti Roosiaia kõne oli aktuaalne ja väga eestilik, tuues esile visiooni, väärtuseid ja põlvkondadeülesust. Ta rääkis põlvkonnavahetusest, aga rõhutas, et see peaks toimuma „katkestust tegemata. Inimesi lõhkumata. Kogemust ja küpsust tühistamata.“

 

Ometi juba järgmisel päeval ja ilmselt järgmistel nädalatel kipub meie avalik ruum töötama teise loogika järgi, kus poliitkommunikatsioonis ja arvamusruumis ei võistle enamasti argument-argumendiga, vaid emotsioon-emotsiooniga. Argumenteeritud väidete asemel domineerivad taas isiklikud hinnangud. Kuulamise ja mõistmise asemel toimub järgmise vastulöögi ettevalmistamine. Mõnikord ei ole eesmärk enam teist veenda ega isegi mõista, vaid oma poolelt näidata, kui osavalt suudetakse oponent paika panna.

 

Sotsiaalmeedia on sellele andnud veel täiendava dramaturgia, kus läbimõeldud sisu ja mõtte asemel on oluline kiire ja terav repliik.

 

Ja nii võib juhtuda, et võidetakse avalik sõnavahetus, kuid reaalsuses kaotatakse sisukas arutelu.

 

Tammsaarelikus maailmas käib tõe otsimisega alati kaasas teine pool – õigus.
Tänases avalikus ruumis soovitakse liiga sageli kuulutada vaid enda tõde ja nõuda õigust enda poolele. Just seal kaob argumentatsioon ja dialoog ning domineerivad kaks eraldiseisvat monoloogi, mis lihtsalt kokku põrkuvad.

 

Karis kutsus üles noori kuulama ja usaldama, kuid tundub, et selles lauses on tegelikult palju suurem kommunikatsiooniülesanne ja mitte vaid noortele!

 

Kuulamine ei tähenda nõustumist nii nagu eriarvamus ei tähenda vaenlast.
Tugev seisukoht ei vaja teise inimese vähendamist ja hea argument ei muutu paremaks sellest, kui see esitatakse jõulisemalt ja valjemini.

 

Eesti järgmine innovatsioon ei pea olema ainult uus tehnoloogia, järgmine ükssarvik või tehisaru haridusprogramm. Eesti ambitsioonikas innovatsioon oleks ka arutelukultuur, kus tark inimene ei pea oma tugevuse tõestamiseks teist inimest rumalaks tegema. Kus arutelu võimestaks arengut ja julgustaks tegutsema.

 

President tõi oma kõnes esile ka Oskar Lutsu „Suve“ ja Ülesoo talu. See on tabav kujund. Uuele põlvkonnale tuleb anda võimalus midagi teisiti teha. Aga ehk võiksime Lutsu vaimus meenutada veel midagi väga eestilikku: uut ei ehitata ainult suure sõnaga!

 

Siin kehtib vana mõttetera: jälgi etiketti kodus nii nagu sööksid kuninga juures, sest siis sööd kuninga juures nagu kodus. Nii on ka igapäevaste suhtlemis- ja kommunikatsiooniharjumustega, mis kujundavad meie tegelikku inforuumi.

 

Avalikus kommunikatsioonis oskame 20. augustil ja 24. veebruaril suurest pildist rääkida ja selle olulisust hoida. Oluline on seda teha ka argipäeval. Praegu on värske võimalus uueks arenguhüppeks: rääkida samade väärtuste järgi ka 20. augustile ja 24. veebruarile järgnevatel nädalatel ja kuudel.

 

Praktikas ei nõua see sugugi suurt revolutsiooni.  Alustada saab väikestest kommunikatsioonivalikutest: enne vastamist kuula lõpuni; enne hinnangu andmist, küsi; kritiseeri argumenti, mitte inimest; tunnusta ka oponendi tugevat mõtet; erista fakt arvamusest; lisa arutellu midagi uut, selle asemel, et üksnes eelmisele väitele vastu vaielda. Ja mis ehk kõige olulisem: küsi endalt enne „saada“ või „avaldada“ nupu vajutamist: kas minu sõnum lisab arutellu väärtust ja viib seda esile või aitab ainult selles voorus võitjana silma paista?

 

Ka tugev eriarvamus saab olla arengut loov. Kui hoiame kokku, ei tähenda see, et peaksime olema ühel meelel, sest argumenteeritud väljakutsed, erinevad perspektiivid ja julgus teise mõtet proovile panna võivad viia tugevamate otsusteni. Selle eelduseks on aga kommunikatsioon, kus oponenti ei käsitleta vaenlasena ning kriitika kõrval osatakse pakkuda alternatiive. Hea kriitika ei ütle ainult, mis on valesti, vaid aitab näha, kuidas võiks olla paremini, lisades valikuid.

 

Arvamusvabadus muutub tugevamaks siis, kui arvamusi mitte ainult ei sallita, vaid päriselt kuulatakse ja rikastatakse uute ideede, toetavate argumentide ning mõttekohtadega. See nõuab oskust jätta ruumi ka võimalusele, et teisel võib mõnes küsimuses õigus olla või et parim lahendus sünnib hoopis kahe vastandliku seisukoha vahele tekkinud uuest mõttest.

 

Sellisest kommunikatsioonist võidaks avalik ruum ja arutelukultuur, aga ka väärtusloome ning seeläbi Eesti tervikuna: majanduses, kultuuris ja miks mitte ka selles, et tõuseksime ühel päeval maailma õnnelikumaks riigiks.

 

Räägime kirglikult, sisuliselt ja väärtuspõhiselt. Vaidleme, küsime ja esitame üksteisele väljakutseid. Aga teeme seda viisil, mis lisab pärast arutelu midagi juurde, mitte ei võta midagi ära.

 

Ühtehoidmine ei peaks olema vaid pidupäevakõne žanr, vaid võiks olla igapäevase kommunikatsiooni praktika.

 

Mari-Liis Ahven