Egerti sisekaemus: kes on Optimist Publicu uus kommunikatsiooniassistent?

Juunikuu keskpaigast täidab Optimist Publicus usinalt tööülesandeid kommunikatsiooni assistent Egert, kelle nimi võib kõlada veidi tuttavalt, sest maikuu alguses tuli ta meie juurde praktikale. Pärast nelja kuu möödumist võttis uus tiimiliige enda kogemused kokku ning räägib nendest lähemalt.

 

 

Tänaseks olen assistendina meie agentuuris tegutsenud üle kahe ja poole kuu, kuid kui ka praktika periood juurde lisada, siis olen kommunikatsiooni ja turunduse lõhna juba umbes neli kuud tunda saanud. Tegelikult on seda endalgi veidi kõhe kirja panna, sest see mälestus praktika alustamisest ja lõpetamisest on nagu eilne päev. Üldiselt kirjeldab see üsna hästi ka seda, kuidas esimesed kuud kulgenud on – tempokalt ja ägedalt! 

 

 

Pärast praktika lõppemist jäin endale koduseks saanud laua taha ning mõõduka elevuse ja ka väikese hirmunoodi kombinatsioonil jäin esimest tööpäeva ootama. Kuigi eeldasin, mis mind ees ootab, tekkis ikkagi ootusärevus ning samas ka väike pinge, kuidas kaks rolli üksteisest erinevad. Õnneks on meie kollektiiv niivõrd ühtehoidev ning positiivselt meelestatud, et ega nende mõtetega jõudiski vaid enne esimest ametlikku tööpäeva tegeleda, sest kontorisse jõudesse asusime tempokalt projektidega tööle.

 

 

Minu tööülesanded eeldavad nii toetuslikku kui ka eesmärkide realiseerimisele suunatud tegevust. Lihtsustatult öeldes otsin mõne keerulisema ja suurema ülesande raames erinevat informatsiooni ning edastan selle selgelt ja kokkuvõtvalt kolleegidele ning teatud projektide raames osalen tegevuste realiseerimises ehk kirjutan artikleid, osalen sotsiaalmeedias ilmuva sisu filmimistel, loon kokkuleppeid tegevuste realiseerimiseks jne. Nagu ikka agentuuris – hunt kriimsilm ja tema üheksa ametit kõige paremas tähenduses!

 

 

Nende kahe ja poole kuu jooksul tooksin kõige erilisema projektina välja Litter Roboti võttepäeva, mis toimus augustikuus suvises Pärnus. Idee eeldas kahe eriilmelise välitualeti kasutamist – üks modernne teine klassikaline. Ettevalmistusfaasis jäi minu hoolde tualettide leidmine ning logistiline pool – ürituskorraldajaga kokkulepped ning nende suunamine tualette pakkuvale ettevõttele. Kuigi kogu projekti enda ülesehtius on juba eripärane ning jääb hästi meelde, siis kõige eredama mälestuse jätsid kolleegide segaduses pilgud ning küsimused: “Millega te tegelete? Miks te juba teist tööpäeva välikäimlatest omavahel ja telefonitsi räägite?” Lõpuks õnnestus kogu võttepäev hästi ning väga eriilmelise lahenduse läbi lõime uuele kaasiliivakasti tüübile omapärase ja tähelepanuhaarava narratiivi.

 

 

Kuigi suurem osa suvest möödus töölainel, siis oskame kolleegidega vahel ka aja maha võtta ja akusid laadida. Augustis käisime tiimiga Paunküla Heaolukeskuses fatbikede matkal ning võtsime leili mõnusal parvesaunal. Samal nädalal toimus meil ka terve Optimisti pere suveõhtu, kus sain tuttavaks teiste osaüksuste kolleegidega. Tänutunne nende sündmuste eest on suur ning selle saab kokkuvõtta poolenisti naljavõtmes vestlusega, mis mul pärast suveõhtut toimus: “Ülitore oli ja sai mõnuga akusid laadida! Kõige parem on see, et ma saan ka nüüd lõunapausil Audentese Daily sööklas kellelegi tere või tsau öelda nii, et tean päriselt kellega ma räägin!”

 

 

Täna julgen rõõmuga öelda, et olen sisse elanud. Kõige suurema panuse sellesse on andnud kolleegid, kes ei jäta kunagi kedagi ühegi rõõmu või murega üksinda. Saan tõdeda, et need neli kuud Optimist Publicus on olnud ütlemata põnevad ja kasvatanud mind inimesena – tunnen esimest korda elus, et töötamine pole pelgalt ainult kohustus, vaid ka kirg ja õnn. Teha igapäevaselt seda, mis paneb naturaalselt südame kiiremini tuksuma on eriline.