Praktikanädalad Optimistis: kogemused, mida koolipingist kunagi ei saa

Kuus nädalat tagasi astusid Optimisti Tondilossi ustest sisse kaks entusiastlikku ja tegusat tudengit, et alustada tööd Optimist Publicu praktikaprogrammis – Helena Maling ja Egert Ninep. 🩵 Mõnel hommikul tõttasid nad lausa nii entusiastlikult tööle, et jõudsid kontorisse esimestena ja pidid tööpäeva algust ukse taga ootama.

 

See oli nende esimene samm kogeda agentuurielu ja päris kommunikatsioonitööd. Ees ootas kuus nädalat täis uusi teadmisi, põnevaid kohtumisi, mugavustsoonist väljaastumist ja õppetunde, mida õpikust ei leia. Ja muidugi paras ports küsimusi, millele vastuseid otsides just kõige rohkem õpitaksegi. Praktika viimane nädal andis hea võimaluse korraks hoo maha võtta ja kogetule tagasi vaadata. Kas ootused said täidetud või lausa ületatud? Millised kogemused jäid kõige eredamalt meelde? Ja mida nad praktikaprogrammist endaga kaasa võtavad?

 

Egerti sõnul läks kuus nädalat Optimistis kui lennates. “Teadsime küll, et agentuurielu on kiire, aga tegelikkus oli veelgi kirevam! Kiirelt sai selgeks, et päris kliendid ja projektid tähendavad hoopis midagi muud kui loengud, seminarid või koolitööd,” kirjeldas ta. Helena lisas, et praktika jooksul jõudsid nad kirjutada artikleid, luua sotsiaalmeediasisu, koostada raporteid, suhelda ajakirjanikega, korraldada üritusi ja sukelduda esimesest päevast peale põnevatesse projektidesse. “Mis peamine – saime kogeda, kui mitmetahuline on kommunikatsioonivaldkond tegelikult ning millised hunt kriimsilmad ja suurepärased multitasker‘id agentuuriinimesed on,” lausus Helena.

 

EGERT:

 

Päev enne praktika algust oli suur värin sees ja mõtlesin, et äkki ma ei saagi hakkama. Täna, kuus nädalat hiljem tõden, et need olid karjäärialaselt minu elu parimad nädalad. Kuigi olen paaril varasemal praktikal tundnud, et mind usaldatakse päris ülesannetega, millega kaasneb vastutus, siis üldiselt on kogemused jäänud veidi pinnapealseks. Vastupidiselt tervitas Optimisti meeskond meid pardale väga ägedate projektidega. Mäletan, et kui mainisin, mis ettevõtetega ma seotud olen, ütles mu positiivse meelelaadiga ema: “Päriselt ka? Vaata, et sa kindlasti hakkama saad ja kuulad!” 

 

Kõige eredamalt jääb projektidest meelde Eesti Loodusmuuseumi ja IF Kindlustuse koostöös asutatud fondi avamissündmus. Kohe esimestel nädalatel sain anda oma sisendi paneeldiskussiooni ning suhelda meediaga. Kõik läks hästi ja kirjeldamatult hea tunne oli, kui kuulsin, et minu antud sisend leidis päriselt paneeldiskussioonis oma koha.

 

Praktikast laiemalt jääb kõige eredamalt meelde kogu meeskond. Kontoris oli tunne, et kõik on mulle ja Helenale justkui vanemad õed või vennad. Tundsin, et kolleegide südameasjaks oli meie kogemus teha meeldejäävaks ja arendavaks. Samas oli ka huumoril oma koht ja aeg ning ma ei mäleta ühtegi morbiidset päeva, kus ma poleks naerda saanud. Raskematel hetkedel tundsin mõnusat toetust, mis süstis enesekindlust. Optimisti inimesed on Inimesed suure algustähega!

 

Praktikaprogrammist võtan kaasa teadmise, et ennast tuleb usaldada, olla avameelne ja distsiplineeritud. Kui alguses tundub kõik uus ja võib-olla ka hirmutav, siis noorele on loodud absoluutselt kõik võimalused, et areneda. Noor peab ise tahtma ning igal päeval endast maksimumi andma. Lisaks võtan kaasa, et maailmas on veel inimesi, kes julgevad mõelda avatult ning kui miski tundub raske, siis ei ole see automaatselt võimatu. Parim tiim!

 

Aitäh Optimist Publicu meeskond, et mind ja Helenat kiiresti omaks võtsite. Aitäh, et tutvustasite meile, mida tähendab agentuuris töötamine. Aitäh, et olite meie vanemad õed ja vennad, kes tahavad, et noorematel alati hästi läheks! Aitäh, et usaldasite meid!

 

HELENA:

 

Kevadel praktika peale mõeldes ei julgenud ma lootagi, et juuni keskpaigaks olen saanud tegutseda nii vahva kollektiivi juhendamisel, õppida nii palju uut ja koguda kuhjaga väärtuslikke kogemusi. Optimistis veedetud aega kirjeldaksin vaid ülivõrdes – see on koht, kus on oma nime vääriliselt kokku saanud optimistlikud, lahedad ja targad inimesed, kelle kõrval oli rõõm töötada.

 

Sõprade ja tuttavate praktikakogemuste põhjal olin valmis stsenaariumiks, kus sisulisi ülesandeid on vähe, toimetused pigem üksluised ning tagasisidet tuleb napilt. Optimistis oli kõik vastupidi. Meid võeti esimesest päevast alates avasüli vastu, visati heas mõttes pea ees vette ning usaldati kohe päris ülesannete ja projektide kallale. Tänu sellele tundsin end algusest peale osana tiimist. 

 

Praktika jooksul avanes võimalus piiluda väga erinevatesse valdkondadesse. Tööpõld on agentuuris kirju ja elu selle ümber veelgi kirevam. Ühel päeval võid end leida Kadrioru lossist Bridgertoni-teemaliselt peolt, järgmisel hommikul aga õppida juba kolleegidelt meediasuhete kohta. 

 

Üks meeldejäävamaid hetki oli kindlasti see, kui hommikul uudiseid lugedes avastad esmakordselt, et sinu kirjutatud ja meediale pitch’itud artikkel on jõudnud mitmesse väljaandesse. Sellised väikesed hetked on need, mis annavad valdkonnas esimesi samme tegevale noorele palju enesekindlust juurde.

 

Praktikast jäävad mulle enim meelde inimesed – nii kollektiiv kui ka kaaspraktikant Egert. Jään igatsema hommikusi vestlusi köögis päevakajaliste teemade üle, võimalust süveneda järjest uutesse ja huvitavatesse valdkondadesse ja muidugi Rubyt ja Tequilat, iganädalasi staatuseid ning jäätist täis külmkappi.

 

Tänu praktikaprogrammile on mul nüüd palju selgem ettekujutus agentuurielust ning mõtteainet tulevikuks. Olen siiralt arvamusel, et need kuus nädalat andsid mulle vähemalt sama palju kui mitu kuud ülikoolis. Õppisin tohutult palju nii kommunikatsiooni, meediatöö kui ka iseenda kohta.

 

Minu suur kummardus ja tänu läheb kogu Optimist Publicu rahvale, et avasite meile oma agentuuri uksed, usaldasite meid päris projektide kallale ning toetasite meid igal sammul. Tänu teile oli see kogemus ühtaegu õpetlik, inspireeriv ja meeldejääv!