Ajakirjanik ja kommunikatsiooniinimene istuvad baaris

See pealkiri oli clickbait, anekdooti ei järgne, kuid arutleks hoopis pisut eelmainitud ametite pidajate maailmanägemuse üle. Ajakirjanikuna töötades mäletan kui vihaseks ajavalt kõlas jutt, kui keegi müügiosakonnast hakkas kasvõi läbi lillede rääkima, et mõni firma on hea klient ning ebameeldiva kajastuste peale ähvardavad nad reklaami enam mitte osta. Etteruttavalt võin öelda, et vähemalt minu kogemuse põhjal jäi toimetus siiski endale kindlaks ja avaldati jätkuvalt seda, mida õigeks peeti ja mida oli võimalik faktiliselt väita.

 

Selline survestamise “strateegia” on Eesti meediaväljaannete suunas olnud lühinägelik ja tahaks loota, et ei toimi ka täna. Kui pole olemas tõsist ajakirjandust, kus kehtivad konkreetsed kriteeriumid, siis upuksime me kõik peagi infomürasse ja ka olulised sõnumid, mis sellel samal ettevõtetel on, ei jõua rahvani.

 

Eestis on paljude asjadega hästi ja üks näide selle kohta on silmatorkavalt kõrge ajakirjandusvabaduse tase. Värskeimas tabelis (LINK) asume kolmandal kohal Norra ja Hollandi järel ning Taani ees. See positsioon peegeldub üsna selgelt ka meie väljaannete suhteliselt kõrges latis igasuguste turunduslikumat laadi teadaannete jaoks.

 

Kui kommunikatsioonikonsultandi töö tähendab sõnumite loomist ja suunamist, siis ajakirjanik peamiselt juurdleb, milline sõnum on üldse uudis on. Primitiivne lähenemine paneb ajakirjanduse ja suhtekorralduse vältimatule kokkupõrkekursile, kuid minu kogemus nii siin kui sealpool suhtekorralduse ja ajakirjanduse nii öelda rindejoont lubab järeldada, et sageli ongi keeruline hinnata, kust lõppeb uudis ja avalik huvi ning algab sulaselge turundus. Üks pressiteade võib olla esikülje uudis, kuid ta võib olla ka midagi märksa vähemat või hoopis üks sisend mõneks põhjalikumaks artikliks.

 

Põhjendamatu hirm kommunikatsiooniinimeste ees

 

Mitmete ajakirjanike pidev suhtekorralduslike sõrmejälgede otsimine ja ka laiemat ühiskondlikku mõju omavate korporatiivsete sõnumite põhimõtteline põlgamine, on võrreldav viimasel ajal kohati päris paranoiliseks muutunud nõiajahiga, mille käigus otsitakse palavikuliselt kõikidest keskpärastest kirjatükkidest märke tehisaru kasutamise kohta.

 

Suurem osa pressiteateid sisaldab ajakirjaniku jaoks mitmeid vihjeid teemasid edasi uurida. Näiteks kui firma toob välja uue toote, siis on selle taga tõenäoliselt eeldatav nõudlus, mis omakorda viitab sageli mõnele sotsiaalse suundumuse muutusele.

 

Siit jõuame järgmise probleemini, mis on meediamajades juba mõnda aega süvenenud. Suur osa ajakirjanikest tunneb, et piisab miinimumpanusest ja selle järelduseni jõudmiseks annab indu juurde asjaolu, et täiendavaid pingutusi ei oska või suuda tööandja hinnata ega tunnustada. Sellises keskkonnas kaob ka koolipingist tulevate noorte silmist sära üsna ruttu ning loobutakse ambitsioonist tõe ja õiguse eest võitlevaks ajakirjanduslikuks räppstaariks saada.

 

Olles küll sõltumatu ja vaba, on Eesti ajakirjandus viimastel aastakümnetel olnud ka justkui vana vanker, mis logisedes visalt edasi veereb ja kõik sellel reisijad hoiavad kogu aeg peast kinni, sest kunagi ei tea, millal mõni ratas alt ära murdub või august läbi sõites keegi maanteekraavi lendab.

 

Selles valguses oleks mõistlik olla avatum kommunikatsiooniinimeste panusele kvaliteetse ajakirjanduse loomisel. Loomulikult peab sealjuures ajakirjanik olema see, kes küsib õigeid küsimusi ja teeb vahet, mis on oluline sõnum mõne üksiku ettevõtte jaoks ning millel võiks olla laiemat ühiskondlikku kandepinda.

 

Erik Rand

Kommunikatsiooni
vanemkonsultant